Reedest, 17. detsembrist on Hobusepea galeriis avatud Lisann Lillevere, Johanna Ruukolmi ja Denisa Štefanigová ühisnäitus „Teostamata olevik“. Näituse kuraator on Lilian Hiob.

„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“

– Alejandro Jodorowsky

Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.

Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.

Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.

Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud  ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.

Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.

Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.

Installatsioon „Tõmme“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital.

Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Jaana Kormašov, Martina Gofman, Joonas Timmi, Merili Põllu, Marika Henriksson, Synlab Eesti OÜ, Uku-Kristjan Küttis, Leili Lillevere, Aivar Lillevere, Hannaliisa Uusma, Taavi-Peeter Liiv, Kristiina R.

Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Neljapäevast, 13. jaanuarist on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko ja Maruša Sagadini ühisnäitus „Armastuse A. B. C. D. E. F. G“. Näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2022.

Näitus on hetk pidevas ja katkematus kulgemises.

Objektide – ja ka kunstnike – elud eelnevad üksikutele sündmustele ning ka järgnevad neile. Tahkes olekus aine on pidevas enesesalvestuse režiimis ühes keemiatehnoloogiaga, mis eelneb igasugusele digitaalsele plokiahelale. Nende omavaheline mõju ja kooseksisteerimine inimesega määratlevad praeguse hetke. Asume seal, kus surelike vormide kollektiivne voog eostab mehaaniliste naudingute värelusi.

Marge ja Maruša omavaheline isiklik ja erialane dialoog võib teile enne praegust hetke tunduda nähtamatu. Aga see on käegakatsutav. See, mida te näete, on kuudepikkuse tegevuse tulemus. See, mida te ei näe, luuakse aastate jooksul.

See, et ühe kunstniku loominguline praktika hõlmab valdavalt fotograafia ja teise oma arhitektuuri valdkonda, on vaid pinnapealne peegeldus. Seda kinnitab kasvõi põgus tutvumine kunstnike biograafiaga. Kirjeldamata jäävad emotsioonid ja kavatsus. Mõlemad kunstnikud kehastavad nii indiviidide kui ka oma elukutse esindajatena ausust, siirust ja empaatiat. Käesolev koostööprojekt on sündinud kunstnike pikaajalise tutvuse tulemusena ning nende teosed sünteesivad säilinud energiat.

Sa oled sattunud keset tegelaste kogunemist. Marge ja Maruša on neile tegelastele nimed andnud, aga need tegelased kutsusid su siia. Juliana palub sul istuda, Saša viipab sulle, et sa lähemale tuleksid. Lucy annab sulle võimu, Marička kutsub sind endasse vaatama.

Nende nimed esindavad isiksuste kataloogi. Nad valitsevad armastuse tähestikku. Iga täht alfabeedis tähistab kingitust iseendale, midagi, mille üle te uhkust tunnete. Aga see kõik on alles algus.

Teksti autor: JL Murtaugh

JL Murtaugh on kunstiplatvormi Syndicate asutaja ja juhib Autarkia keskust Vilniuses. Murtaugh sündis Chicagos ja elab Vilniuses.

Graafilise disaini autorid on Kersti Heile ja Indrek Sirkel.

Kunstnikud tänavad: Raivo Plado (Plado Art Tranport), Anne-Liis Hunt (Overall), Marko Usler (Artsmart), Villem Säre.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Austria Föderaalkantselei.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. veebruarist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaki ühisnäitus „Külaline“. Näitus jääb avatuks 7. märtsini 2022.

Ma ei tea, mis tunne on surnud olla, ütles kord üks kuueaastane tüdruk isale. Ta isa kuulas, mõtles ja mäletas – ka tema ei teadnud, kuid ihkas teada. Paarkümmend tuhat päeva tunduvad alguses nii pikad, kuid teljel edasi liikudes, juba märksa lühemad. Meil on algus ja meil on lõpp. Meie külastusaeg on üürike ja endalegi teadmata, millal, jätame selle kõik maha. Mida me leidsime? Kas me üldse otsisime? Kui palju me küsisime ja mida andsime?

Me tuleme kusagilt, millest me midagi ei mäleta ja läheme kuhugi, millest me midagi ei tea.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. märtsist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Jass Kaselaane näitus „Koletis järgneb lambakandjale“. Näitus jääb avatuks 4. aprillini 2022.

Jass Kaselaan: „Koletise järgnemine lambakandjale (heale karjasele) on paratamatus, põhjuste loogiline tagajärg, asjade loomulik ja vääramatu kulg. Väljapanek keskendub saak-kiskja süsteemi võnkumiste mudeldamisele ning simulatsiooni loomisele. Oluliseks aspektiks on hingestatud maailmade kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs, protsesside hindamine, kaardistamine ja kaartide korrastamine/optimeerimine. Imporditud andmete filtreerimine, kujundamine ja teisendamine. Püüdlus muuta maistele meeltele tabamatu mingil määral tajutavaks – tähistada aimdus vaba tahte näilisusest.

Näitusel on eksponeeritud kaks mosaiikpannood ja viis skulpturaalset objekti.“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 6. aprillist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Tanel Randeri näitus Angelus Novus. Näitus jääb avatuks 2. maini 2022.

Tanel Rander: „Angelus Novus tähendab seda, et turmatuul lõõtsub ja ajaloo ingel ei suuda enam oma tiibu kokku suruda. Me kõik vaatame pealt, kuidas ta selg ees ebamäärase tuleviku poole haihtub, pilk minevikku naelutatud.

See näitus on sissevaade minu loomingulistesse allikatesse, mida ma pikka aega alla surusin, kui olin keskendunud välisele maailmale ja sealsetele konventsioonidele. Samal ajal, kui need allikad mind koguaeg toetasid ja kandsid.

Me oleme oma allikatele pumbajaamad ehitanud. Pumbajaamast vaadatuna on allikas ressurss, lihtsalt vahend millegi jaoks. Möödunud aastal kirjutasin sel teemal artikli „Kui turbiinid pöörlevad aga vesi seisab”.

Kõik näitusel olevad teosed ei pärine ainult minu isiklikust loomeprotsessist, osa neist tulenevad minu tööst erivajadustega inimestega, mida olen viimastel aastatel erinevates hoolekandeasutustes teinud. Nõnda on sel näitusel kaastööd Sirlilt, kellega sel talvel töötasin. Tema joonistustes on palju kiirgavat energiat. Õlipastellid kuluvad tema käes kiiresti ja joonistamine on tema jaoks ülimalt intensiivne protsess, mis parandab ta meeleolu ja justkui kaitseb teda. Minu töö temaga nägi välja selline, et me lihtsalt joonistasime koos. Me kumbki pole ei joonistamist ega maalimist kunagi õppinud. Aga me joonistasime ja me maalisime. See mõjus meile hästi.

Näituse keskpunktiks kujunes üks isiklik sümbol, mis ootas üle kümne aasta, enne kui otsustasin teda näidata. Siis aga sattus see ja ka teised abstraktsed, peamiselt isiklikuks tarbeks mõeldud tööd tugeva tormi kätte. Sellised tormid on ühtlasi aja hambad, mis murravad lahti kõik ajaliku külge fikseeritud tähendused, söövad ära kõik päevakajalise. Näis, mis neist töödest järele jääb. Ainus selles tormis teadlikult heisatud puri on Angelus Novus – hääbuv ajaloo ingel, kelle tuul minema viib.

Tänan kõiki, kes on mind mu teekonnal toetanud. Selle näituse puhul mängis väga olulist rolli Jelena Jokic Grobler, kes on aidanud mind psühhodraama ja kunstiteraapia abil. Samuti mõjutas mind viimasel ajal Borut Holland ja temaga seotud kummalised kokkusattumused. Tänan Kärdla sotsiaalkeskusega seotud inimesi, samuti tänan Eesti Kultuurkapitali ja MTÜ-d Sada Paplit näituse toetamise eest ning Art Smart inimesi oma tööle pühendumise eest..“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. mail 2022 kell 18.00 avavad Tim Høibjerg, Triin Marts ja Siiri Jüris Hobusepea galeriis ühisnäituse „Ja siis serv kehtestab end“ Näituse kuraator on Anne Vigeland. Näitus jääb avatuks 30. maini 2022.

Grupinäitus „Ja siis serv kehtestab end“ vaatleb emotsionaalsete suhete ja ihaga seotud keerulisi teemasid. Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni teosest ”Eros the Bittersweet” (1986). Osalevaid kunstnikke ühendab huvi kehaliste kogemuste vastu – nad vaatlevad keha kui arhiivi, materjali, maastikku, anumat ja pelgupaika ning eksponeeritud teosed (maal, skulptuur, video, installatsioon) peegeldavad üksi- ja koosolemise viise segases ja kõledas maailmas pöörates erilist tähelepanu puudutuse, mälu, mängu ja intiimsuse mõjujõule. kunstnikud – dialoogis üksteise, materjalide ning seotud traditsioonidega – mõtisklevad, kuidas iha vormib iseolemist, kuidas see meid loob ja lõhub ning kuidas me lakkamatult püüame pehmendada kahtluse teravaid servi.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Nordic Culture Point ja Galerii Duerr.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 1. juunil 2022 kell 18.00 avab Riin Maide Hobusepea galeriis isiknäituse „Silm nagu seletaks“. Näitus jääb avatuks 27. juunini 2022.

Kilesse kaetud aknad ja tellingud märgivad tavaliselt millegi uue või värske peatset ilmumist tänavapilti. Sarnaselt eesriidele tähistavad need teatavat ootust ning ununevad vaadete kõrval, mida nad sisse juhatavad.

„Silm nagu seletaks“ on hommage unustatud arhitektuurile. Kujutades hapraid linnaruumilisi nähtusi, konstruktsiooni ja karkassi, püüab kunstnik ajutist venitada lõppematult pikaks.

Kunstnik tänab: Rain Kilkson, Cristo Madissoo, EKA graafika osakond.
Fotod: Anna Mari Liivrand ja Roman-Sten Tõnissoo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 30. juunil 2022 kell 18.00 avavad Hanna Husberg ja Agata Marzecova nime all Towards Atmosperic Care Hobusepea galeriis loomeuurimusliku näituse „Virmalistest geosfäärini“. Näitus jääb avatuks 24. juulini 2022.

Kuidas me midagi kujutame? Mitte ainult kunstivaldkonda silmas pidades, vaid pigem teaduslikumas ja laiendatud kontekstis? Kuidas saavutada kokkulepe,
mida nimetada virmalisteks ja mida mitte?

Näituse „Virmalistest geosfäärini“ autorid vaatlevad ajaloolise huvi kohalolu ja nähtavust atmosfäärilistes ilmingutes, fookusega virmalistel (lad. aurora borealis). Virmalised on olnud heaks abimaterjaliks nähtamatute protsesside ja Maad ümbritsevate sfääride (mida kutsutakse ka geosfääriks) lahtiseletamiseks ning on tajutavad vaid teaduse toel.

Selle asemel, et vaadelda atmosfäärilisi nähtusi lihtsalt eraldiseisvatena, keskendub käesolev installatsioon instrumentidele, ajaloolistele oludele, sündmustele ja ideedele, mis muudavad atmosfääriga seotud protsessid nähtavaks ning aitavad seeläbi kaasa uudsete atmosfääriga seotud kujutluste ja tunnetuste tekkimisele. Teaduslikult seletatakse virmaliste kui nähtuse tekkimist Maa magnetosfääri, ionosfääri (atmosfäärikiht, mis ulatub Maa pinnast 70 km kõrgusele) ja päikese osakeste omavaheliste jõudude kohtumisena. Virmalisi tekitavad ebakorrapärasused ionosfääris, mida tuntakse ka kosmoseilma nime all ning need mõjutavad ka raadio-, kommunikatsiooni- ja navigatsioonisüsteemide tööd.

Päikese madala aktiivsuse tõttu oli keskaja perioodil väga vähe virmalisi. 1707. aastal, peale enam kui saja-aastast pausi, ilmutasid virmalised end uuesti, pakkudes erakordselt kaunist vaatepilti. Virmalisi oli näha nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Itaalias – laiuskraadidel, kus keegi varem polnud virmalisi kunagi varem näinud. Oli Valgustus-ajastu algus ning virmalised olid teadusloome tähelepanu keskpunktis. Samuti tõmbas see nähtusena tähelepanu arktilistele Fennoskandia aladele, mis viimase paari sajandi jooksul on muutunud üheks tähtsaimaks looduslikuks laboratooriumiks, kus viiakse läbi teadusuuringuid atmosfääri ja kogu geosfääri toimimisest. Seega on tegu kohaga, kus vormuvad globaalsed atmosfäärilised kujutlused. Praegu asub selles piirkonnas ionosfäärilise radarisüsteemi EISCAT infrastruktuur (Euroopa teine suurim uurimisprojekt Hadronite Põrguti järel), mis uurib nii ionosfääri kui ka virmalistega seotud nähtusi, vahendades signaale Sodankyläs, Kirunas, Tromsös ja Kilpisjärvis asuvate uurimisjaamade vahel.

Tänu ionosfääriliste teaduste kontseptuaalsetele vahenditele (mille arendamisele muuhulgas ka EISCATi tüüpi asutused kaasa aitavad) ei ole planeet Maa enam pelgalt avakosmose tumedas vaakumis isoleeritud Sinine Marmorpall, vaid energeetiliselt ja materiaalselt kogu galaktilise keskkonnaga omavahel ühenduses olev planeet. Siiski pole selline planetaarne tundlikkus inimmeelte kaudu niisama lihtsalt vastuvõetav, kehastunud kogemus – see sõltub pigem tehnoteaduslikest infrastruktuuridest ja teadmistest, mis on võimalikud vaid läbi looduse seotuse teaduse, militariseerimise, kommertsialiseerimise ja andmetöötlusega. Selles valguses võib küsida, kuidas üldse mõtestatult käsitleda kujutatavat ent materiaalset sfääri tajutava ja kujutletava vahel, selle eest samas hoolt kandes? Sinna kuulub ka ilmaruum, mis hoolimata sellest, et seda on keeruline ette kujutada, on läbi imbunud satelliitidest ja muudest tehnoloogilistest ning keskkonnaga seotud protsessidest, mis mõjutavad meie elusid.

„Virmalistest geosfäärini“ käsitleb virmalisi kui kokkupuutepunkti kõrgemate atmosfäärikihtidega. Näitusel on autorid kombineerinud fotograafiat, ajaloolisi ning teaduslikke kujundeid, joonistusi, heli ja teksti. Kunstnikud on aluseks võtnud uurimisreiside ajal peetud vestlused teadlaste ja uurimistöö tegijatega ning lähtunud akadeemilistest ja ajaloolistest allikatest, nagu näiteks diagrammide mõju sellele, kuidas me tajume ääretuid, hoomamatuid ja samas nähtamatuid keskkondi. Teadusega seotud juurdunud arusaamad on alati ajalooliselt põhjendatud ning peaaegu alati osaliselt objektiivsed – ent see ei lihtsusta ega vähenda teadusliku tõendusmaterjali tähtsust, vaid hoopis loob võimaluse kaasamiseks. Seda rõhutavad käesoleva installatsiooni erinevad elemendid, mis toimivad fragmentaarse sõnastikuna – see omakorda pakub tõlgendamiseks erinevaid võtmeid, eeldamata hierarhilisi suhteid teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja poliitilise vahel.

Towards Atmospheric Care on koostööl põhinev pikaajaline loomeuurimus, mida teostavad Stockholmis elav visuaalkunstnik Hanna Husberg ja Tallinnas elav interdistsiplinaarne teadur Agata Marzecova. Nende uurimuse fookuses on õhk kui looduskultuuriline nähtus, mida autorid vaatlevad meedia, teaduse ja tehnoloogilise vahendatuse kaudu. Kasutades installatiivseid ja performatiivseid vahendeid lisaks kirjutamisele ja kriitilisele analüüsile, uurivad nad õhu ja atmosfääriga seotud esteetilisi, teaduslikke ja poliitilisi kokkupuutepunkte. Lisaks loomingulistele ja akadeemilistele tulemustele edendavad autorid ka interdistsiplinaarseid pedagoogilisi lähenemisi (nt ühine õpetamine Eesti Kunstiakadeemias ja koostööl põhinevad töötoad Heavens Field Notes, 2019; Fantasies of Seamless Interoperability, 2021; How to care for air? Mõttelabor, 2022). Husbergi ja Marzecova koostööprojektil on olnud mitmeid toetajaid, sh. Technosphere Campus (HKW Berlin, 2016), The Seed Box (Mistra-Formas Collaboratory, 2017), the Bernadotte Fellowship (Rootsi Kuninglik Kaunide Kunstide Akadeemia, 2019–2010), Kone Foundation (2020–2022) ja mitmed residentuurid.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kone Foundation.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27. juulil 2022 kell 18.00 avab Andres Koort Hobusepea galeriis isiknäituse „Kaos ja kord“. Näitus jääb avatuks 22. augustini 2022.

Andres Koorti näituse pealkiri „Kaos ja kord“ viitab kahele vastandlikule jõule ning nende olekute vahel liikumisele. Etümoloogiliselt on sõna „kaos“ seotud kreekakeelse tegusõnaga „χαίνω“, millega peeti silmas haigutavat ruumi, tühjust, lõhet. See on asjade algne olemine või ka mitteolemine, olek milles sisaldub potentsiaal, soov korrastuda. See on puhta energiaga laetud asjade hakatuslik faas, kõige sünnimoment. Ka täppisteadused tegelevad „kaose“ olemuse uurimisega. Kaoseteooria kohaselt peitub kaootilise komplekssüsteemi näivalt juhusliku käitumise taga süsteemne alusstruktuur, pidev tagasiside, kordused, enesesarnasus, fraktalid ja iseorganiseeruvus.

Andres Koort käsitleb teostes kaost ja korda, töötades korduste, enesesarnasuse, iseorganiseeruvuste ning liblikaefekti metafooriga, kus ühe oleku üliväike muutus võib kaasa tuua suure erinevuse teose hilisemas olekus.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 24. augustil 2022 kell 18.00 avab Kai Kaljo Hobusepea galeriis isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“. Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2022.

„Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.

Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.

Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.

Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“

Kai Kaljo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Väinö Tanneri Fond
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 23. septembril 2022 kell 17.00 avab Kert Viiart Hobusepea galeriis isiknäituse „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“. Näitus jääb avatuks 17. oktoobrini 2022.

Kert Viiart: „Võime eeldada, et plastikvaremetes tulevik saabub meile ootamatult, kuid düstoopiline narratiiv on saanud pea vältimatuks osaks meie planeedi tulevikust, luues maastikke, mida me pole osanud ette kujutada. Plastijäätmed, mis kunagi ei lagune, saavad olema vältimatuks osaks inimkonna ajaloost. Võib-olla ei jutusta tuleviku arheoloogia mõne tsivilisatsiooni saavutustest, vaid hoopiski tsivilisatsiooni ja inimkonna düstoopilistest tagajärgedest.

Inimkond loob igapäevaselt tarbimis- ja mugavusharjumuste kaudu tulevasi artefakte ja maapinna uusi geoloogilisi kihistusi. Hetkel tekib maailmas igal aastal vähemalt 300 miljonit tonni plastijäätmeid, mille käitlemiseks puudub vajalik infrastruktuur ning majanduslik ja poliitiline tahe. Arusaamine, et plastik ei lagune, vaid „rändab“ läbi sadade aastate, inspireerib mind plastikut käsitlema arheoloogilisest perspektiivist, osana tuleviku arheoloogia praktikast. Praegusel hetkel on plastikul juba väga suur roll arheoloogia valdkonnas. Plastikmaterjali kasutatakse muuseumides arheoloogiliste objektide esitlemiseks ning säilitamiseks. Käik arheoloogia muuseumisse võib mõjuda justkui ettekuulutusena tulevikust. Plastikmaterjal on kasutusel mitmel erineval kujul iidsete tsivilisatsioonide ajaloo jutustamiseks ja esitlemiseks. Saame vaid spekuleerida, milline saab olema nende säilmete järelelu, kui kogudega peaks midagi drastilist juhtuma. Selliseks õõvastavaks näiteks on Museum Nacional Rio de Janeiro’s. 2. septembril 2018 hävis Brasiilia vanim ning tähtsaim arheoloogia- ja teadusmuuseum. Arvatakse, et tulekahjus hävis 92,5% 20 miljonilisest esemest koosnevast kogust. Rohked metsa- ja maastikupõlengud, mis 2019. aastal aset leidsid ning mis on aastast aastasse sagenenud, panevad mind mõtlema düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Millise maastiku loovad need põlengud, kui kasutusel olevad plastikesemed ja ehitusmaterjalid sulavad kokku maapinnaga, luues uusi maastikke ja jättes maha plastiglomeraatkivimist pinnase tulevastele põlvedele?“

Neid teemasid käsitledes ja nende ümber spekuleerides on Kert Viiart loonud installatsiooni „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“ (2019–2022), mis koosneb skulpturaalsetest vormidest ja heliga videoteosest (5’46’’). Installatsiooni kaudu vaatleb kunstnik kaasaegseid arheoloogilisi väljapanekuid, plastipõhiseid tugikonstruktsioone ja ehitusmaterjale, seades kahtluse alla kasutatavate materjalide valikud. Need hübriidsed objektid on nii kujutlusvõime kui ka materiaalse reaalsuse ühendatud kujutised, luues spekulatiivse vaate tulevikuarheoloogiasse. Need on „rännanud“ läbi aja ja deformeerunud, muutudes osaks pinnasest ning omandades väärtuse ja arheoloogilise tähenduse.
Installatsiooni loomisel on kasutatud materjale nagu savi, epoksiid vaik, kokku kogutud plastikust ehitusmaterjalide leide, pleksiklaasi jääke, leitud plastikjäätmeid ja mulda.

Näituse dialoogipartner ja tehniline abi: Kristina Õllek.
Tänud: Hanna Laura Kaljo, Mijke van der Drift, Ruben Pater, Linda van Deursen, Federico Campagna, Niels Schrader, Roosje Klap, Tiiu Saadoja, KUMU ja KABK magistriprogramm Non Linear Narratives.

Fotod: Kristina Õllek

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 16. detsembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Mall Parise isiknäitus „Lõpmatus / Infinity“. Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2021.

Mall Paris:
„Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos. Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks…

Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas.
Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel…

Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub…

Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel

varjuna kaasas…“

Avatav näitus on autori sõnul mõtteline järg näitusele „Sõna / Word“ Vabaduse galeriis 2019. aastal. Kunstiteadlase Juta Kivimäe sõnul on Mall Paris üks puhtamaid abstraktse ja minimalistliku maali viljelejaid siinsel kunstimaastikul. Tema maalitehnikas kujundid lähenevad geomeetrilisele käsitlusele, ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, otseselt määratlematut. Tema teostes on jälgi minimalismist ja poeetilisest arte poverast. Omal empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent samas sisaldavad tema maalid parimaid professionaalse maalikunsti tunnuseid. Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk on iseloomustanud Parist kui vaikset ja järjekindlat kohalolijat, kes loojana on vankumatu ja erakordselt hõrk. Parise looming on kantud minimalistlike maalide seriaalsusest, mille kujundi korduvus on nii hulluksajav kui ka nüansirikkas pulseerimises silma hellitav.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 4. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Pille-Riin Jaiki & Miriam Esther Meyeri ühisnäitus „Parasiitlik sümbioos“. Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2021.

Ühisnäitusel „Parasiitlik Sümbioos“ vaatlevad kunstnikud Pille-Riin Jaik (Eesti/Austria) ja Miriam Esther Meyer (Taani/Mehhiko) koostööl põhinevaid käitumismustreid, rivaliteeti, modernistlikke mõttemudeleid, -raame ja materjale. Võttes arvesse nii seda, mis on kasulik nende endi jaoks kui ka näituse jaoks tervikuna. Mõisted „parasiitlik” ja „sümbioos” võivad tunduda koos paradoksaalsetena, kuid need mõisted said valitud teadlikult, et näidata duaalset võtmise ja andmise koostoimet. Ja kas kunstnikel õnnestus luua tasakaal ühise harmooniaotsingu ja kahele erinevale seisukohale jäämise vahel.

Miriam Esther Meyeri jaoks pakkus „Parasiitlik Sümbioos“ võimalust vabaneda piiravatest töötingimustest ja tõi nähtavale hetked, millal tema kompromissivõime võis muutuda lämmatavaks. Meyer: „Minu jaoks ei ole see teekond olnud sirge trajektooriga. Projektiga soovisin panna proovile oma performatiivse joonistusidee „Dependency Action Documentation“ tingimusi – mõistsin, et see projekt ei tegelenud minu puhul mitte niivõrd kaassõltuvuse kui ka enesehävitusliku toetuspinna ja piiratud loominguliste võimalustega. Lootsin välja töötada terviklikumat tööprotsessi ja tulemust. Töö toimus viies etapis – iga etapp hõlmas töö käigus ilmnevate uute takistustega toimetulekut. Mõned takistused olid seotud konkreetselt selle näituse koostööle keskenduva iseloomuga, teised jällegi oleksid tekkinud näituse kontekstist sõltumata. Tegevuse tulemusena sündis „Dependency Action Liberation“, mis sisaldab minu algse hüpoteesi ja lähet, erinevate arengufaaside kirjeldust ja lõppkokkuvõtet, mis peegeldab üldist põhiprintsiipi; ning kolme lateksisse suletud maali. Teoseid võib vaadelda mitut moodi, ent minu enda jaoks on nende isiklik mõju oodatust suurem. Teadlike valikute tegemine pani mind kogu protsessi rohkem teadvustama, ja loodetavasti on seda näha ka minu teostes, kasvõi abstraktsel moel.“

Pille-Riin Jaik tahtis katsetada radikaalset läbipaistvust kunstimaailmas: „Me kõik oleme kelleltki midagi varastanud, isegi kui see on midagi ajaloost. Minu meelest eksisteerib siiski ka selline asi nagu eetiline vargus. See on sedasorti vargus, mis paneb asjad vohama. Alateadlik varastamine, näiteks, siis kui imetled kellegi tööd või puutud sellega tihedalt kokku. Need võivad olla ka mõtted, mis on kuidagi omased ja tunned, et pead neid edasi arendama. Sellistest ideedest ja katsetustest koosnebki „Parasiitlik Sümbioos“ – soovides küsitleda iseiseisva geeniuse ja tema asupaiga, Valge Kuubi müüte. Oma installatsioonides püüan näidata, kuidas mul ei õnnestu kunagi täiesti üksinda töötada. Iga mu teos sõltub kellegi teise talendist ja mõnedel juhtudel võib kellegi teise teos olla minu teose lähtekohaks. Näiteks kaksikinstallatsioonis „Nii ma umbrohutsen“ ja „Nii ma umbrohutsen & umbrohutsen“ kaevusin ma Viini Kunstiakadeemia arhiivi ja väljendasin oma leide läbi taimestiku – lämmatav umbrohi, tüütu bürokraatlik muru ja peidetud, olematu roos (viide arhiivist kõrvaldatud naiste kirjadele, mis nõuavad õigust omandada haridust). Püüan küsimuse alla panna seda pinda, millel ma seisan, minu isiklikku pinnast ja seda, milliste piirangute ja etteantud mustritega on seal lubatud kasvada.“

2018. aastal lõid Miriam Meyer ja Pille-Riin Jaik ühisteose Moving Body in Aggressive Motion, mida edastati ka Fraueni Filmifestivalil 2018 Viinis ning teos kandideeris ka Žürii auhinnale. Parasiitlik sümbioos on kunstnike teine koostööprojekt.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond Tallinnas, Gerda Nurk, Irmeli Terras, Martti Toivar, Mari-Liis Jaik.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 25. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Ann Pajuvälja & Misa Asanuma ühisnäitus „Kevad ekspress“. Näitus jääb avatuks 15. märtsini 2021.

Põimides omavahel joonistust, keraamikat, betoontooteid ja leidobjekte, moodustab väljapanek uitava jutustuse mujal olemise igatsusest ja fiktiivsete maailmade loomisest oma igapäeva. Näitus kutsub meelelisele kiirrännakule, milles on segunenud varem tajutud esemete ja nähtuste lohutav tuttavlikkus ning mõttekujutelmade mängulised stseenid.

☆

Kuhu sa lähed kui päevad ühte sulavad, kui sõõrmed igatsevad kevadet?
Kuhu sa lähed kui vajud unelusse?
lõikad läbi põõsaste
rada pidi
piki kõveraid ja nurki
mudaseid diagonaale tärkaval murul

Ann Pajuväli

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 20. maist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Teatavate piiride poorsusest“. Näitus jääb avatuks 7. juunini 2021.

Urmas Lüüs: „Pärast vanaema lahkumist hakkasin remondi jaoks korterit tühjendama. Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu. Kolme suvekuuga suutsin läbi kaevata vaevu poole inimhingest läbiimbunud kultuurikihist. Puupulga ja leukoplaastriga lahastatud riidepuu, kardinast kleit, nõelutud sokid, paigatud vakstu. Selles kõiges sisaldus mingi teadmine ja kohalolu. Üha sagedamini tundus, et suudan neid teadmisi lugeda. Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.

Paari sõnaga ka endast – minu nimi on Urmas Lüüs (1987) ning olen omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks vahendeid nagu video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli.
Töötan Tallinnas Hobusepea 2 tänaval asuvas ateljees, juhendan tudengeid Eesti Kunstiakadeemias ja Göteborgi Ülikoolis, kirjutan kultuurist erinevatele väljaannetele ning mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.“

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 9. juunil 2021 kl 18.00 avab Margit Säde Hobusepea galeriis isiknäituse „Ootevöönd”. Näitus jääb avatuks 5. juulini 2021.

Margit Säde: „Ma olen oma töö ja eraelu tõttu pendeldanud Tallinna ja Zürichi vahel tänaseks 10 aastat. Viimase 3 aasta jooksul olen lennanud 65 päeval, tõusnud õhku ja maandunud kokku 138 korda. Minu lennud on hilinenud, neid on tühistatud, ümber muudetud, ülebroneeritud. Olen lennanud praktiliselt tühjas lennukis, halva ilmaga, hea ilmaga, pandeemia vältel.

Lendamine on steriilsem ja efektiivsem kui igapäevaelu, kõik teenused on kas jalutuskäigu või nupuvajutuse kaugusel. Ometigi kaasneb lendamisega alati kahetine tunne — soov kontrolli eirata ja seda pühitseda. Ma lendan taevakõrgustesse, olles samal ajal väga turvaliselt oma istme külge aheldatud.
Kus keegi näeb avatud taevalaotust, näeb teine standardse lennukiakna mõõtmetega raamitud merevaadet. Surudes oma nina vastu külma suletuks jäävat akent, aktiveerin ma oma nutitelefonis lennurežiimi ja sisenen lendamise time-free tsooni. See ootevöönd on kui suletud ring, kus minevikku enam ei ole ja tulevik pole veel alanud, on ainult vaakumis olevik.
Ka depressioonis on faas, kus hullem on möödas, aga inimene pole veel tervenenud. See on õhkõrn aimdus sellest, kus sa oled praegu ja kus sa oled peagi, kui elamine ja kõik, mida sa teha soovid on ootel. Justkui lennujaama kohal tiirlevad lennukid, mis ootavad hetke, et maanduda.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Urs ja August Säde Lehni, Anna Škodenko, Eleonore de Montesquiou, Lightmaker, Tuul ja Tallinna Reaalkool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 8. juulil 2021 kl 17.00 avab Hedi Jaansoo Hobusepea galeriis isiknäituse „Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 2021.

Hedi Jaansoo: „Ma olen pildistanud poolkuivanud lõikelilli. Endaga, seinaga, vanaemaga. Ma olen pildid tükkidest kokku kleepinud ja pildistanud neid vähem ja rohkem värskete lillede, märkmete, seina ja vaasidega. Ma olen vajutanud savi sisse kortse. Ma olen kaelarätte põiminud. Ma tahaks olla nagu lõvilõug, mis sümboliseerib naiste tugevust. Ma tahaks jälle küüsi lakkida, aga siis tuleb see pärast maha võtta ja ma ei jõua ja siis nad on kauem pool-lakitud, kui nad lakitud on. Nagu lilled vaasis on kauem poolkuivanud, kui nad värsked on. Ma tahaks, et ma saaks öelda, et pole tarvis end kokku suruda, sest see ei aita mitte kedagi.

Kaunis nümf Paeonia olevat kord jäänud silma Apollole. Muutunud seepeale aga eneseteadlikuks ja hirmasasti punastanud, kui taipas, et Aphrodite nende flirtimist jälginud oli. Aphrodite saanud vihaseks ja muutnud Paeonia punaseks pojengiks.

Victoria ajastul saatnud inimesed üksteisele väikeseid lilleseadeid, et väljendada tundeid, mida ühiskond muidu tabuks pidas. Lillesõnastikud aidanud kõnelevaid bukette lahti kodeerida. Üks populaarseid selliseid sõnastikke on 1884. aastal avaldatud Routledge’i “Language of Flowers”, mille on illustreerinud Kate Greenaway ning mida korduvtrükitakse tänapäevani. Niisiis olevat viktoriaanlikus ühiskonnas räägitud sõna otses mõttes läbi lillede sellest, millest muidu rääkida ei saanud.

Ja kuuldavasti ei peaks laskma pojengidel närbuda, sest see toovat halba õnne.

Ma tahaks olla nagu lõvilõug.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. augustil 2021 avab ehtekunstnik Darja Popolitova Hobusepea galeriis isiknäituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“. Viis videoteost, ehted ja installatsioonid loovad fiktiivse maailma, milles nõid Seraphita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Näitusel olevad õpetusvideod ning ehted-tööriistad on loodud nii, et need rahuldaksid inimeste konkreetseid vajadusi. Näiteks kui keegi soovib saada enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga.

Kunstnik ei pea materiaalsust mitte ainult füüsiliseks, vaid ka digitaalseks komponendiks. Nõid Serafita tegutsemine ekraanil muutub kehalisusega seotud „rituaaliks“. Ilma selliste võimsate kantavate märkideta nagu ehted poleks inimelul sentimentaalseid lisaväärtusi – kinkimisrituaale, taktiilseid momente, isiklikke mälestusi.

Darja senist loomingut on kajastatud kohalikes ja rahvusvahelistes väljaannetes. Hollandi kunstiajakirjas Current Obsession kirjutab ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on valminud koostöös Jakob Tulve (videoefektid) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).
Kunstnik tänab: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadi Veesaar, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo Pachel, Miikael Danieljants, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 2. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laivi isiknäitus „Kogumine ja säilitamine“. Näitus jääb avatuks 20. septembrini 2021.

„Kogumine ja säilitamine“ on moenäitus ärist ja kunstist, mis toetub küsimusele – kas ainus lahendus kriisides vaevleva ühiskonna aitamiseks on poliitiline? Meie ühiskonna toimemehhanismide aluseks on 300 miljonit aastat tagasi merepõhja ja maismaale settinud orgaanilisest ainest tekkinud nafta. Millist tulevikumaterjali me tänaste setetega loome?

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedest, 24. septembrist on Hobusepea galeriis avatud Katrin Koskaru isiknäitus „Mootorimüra päikese suunast“. Näitus jääb avatuks 11. oktoobrini 2021.

„Annelinna taevas oli mürast paks. Eriti öösiti. Päevataevas oli rõõmus ja värvilisi langevarje täis. Taevas sportimisel on puhtsõjalised eesmärgid, seda ei varjatagi. Tu-16K, hiljem Tu-22M3, Tu-4D, An-12, rõõmus ja värviline Il-76MD. Viimastest osa olid Aerofloti värvides, kuid, kuid relvastatud automaatkahuritega ja olid Aerofloti värvides, kuid olid relvastatud automaatkahuritega ja varustatud maa-õhk ja maa-õhk tüüpi rakettide vastaste seadmetega. Helena? Hallist pilvest käe laius paremale! Hoolsad harjutused lennukite vaatlemiseks, kaalutlused, kaalutlused, hoolsad harjutused võivad lennuki otsimise aega tunduvalt vähendada. Lennuk võib ilmuda kõrguskihtides. Kirikutornist pöidla laius paremale. On kuulda ainult vaikus. Mõista, mõista et pead jooksma. Mõista, mõista mis see on! Pole kiire ega aeglane, on vali, aga on kuulda ainult vaikuses, kehas, pea sees. Kõigepealt ühes kõrvas- fantoom, siis teises kõrvas- pete, vile, lahingustseenid. Kuskilt seestpoolt, pea seest. Helilained, mis kogunevad ja kogunevad, kuni keha pääseb helilainetest, keha hakkab kiiremini liikuma, kiirus peaks olema vähemalt 343 meetrit sekundis, 343 meetrit sekundis helilainetest läbi, hoolsad harjutused viivad keha kiiresti pauguga läbi. Ilma omaenda tüüpi keha liikumiseta pauku ei teki. Keha pääseb tekitatud helilainetest ja ämblikud hakkasid kuduma kehale suurt kangast, terasest tugevamat rüüd, aga liiga aeglaselt, appi võeti kitsed, aga ka nemad osutusid aeglasteks ega saavutanud soovitud töötulemusi. Ta kodus leidis Helena oma ruumist, kes kudus purpurivaipa määratu suurt, kahelaidset ja sellesse kaunisti kirjas taplused.“

Katrin Koskaru

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 14. oktoobril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Kristen Rästase isiknäitus „Hoolekandja“. Näitus jääb avatuks 1. novembrini 2021.

Näituseprojekt esitleb virtuaalreaalset kunstiteost nimega „Hoolekandja“ ning selle visuaalsetest vormidest inspireeritud maastikulisi skulptuure. Fiktsionaalne tegelaskuju, Hoolekandja, on saanud enda nime, olles kujundlikult selle keskkonna looja. Virtuaalne igavikuline maastik on miski, mida ta üritab arhitektuurselt planeerida vastavalt mälestusele päris maailmast. Kogemuslik rännak räägib soovist säilitada ja parandada ümbritsevaid tajutavaid ning aina hapramatena näivaid keskkondi, seejuures luues neist tehislikku visuaali, mis vahel tundub hoopiski ideaalsem ja kutsuvam kui käega katsutav.

Hoolekandja mälestustest koosnev monoloog on kergelt nostalgiline ning suhestub ümbritseva maastikuga. Heliklippide korduslikkus, keskkonna staatilisus ning kogeja interaktiivne lennuvõime loovad looduskeskkonna äratundmise läbi esmaemotsioonina võõrastava meediumi. Ei saa olla päris kindel, kas vaataja on paigutatud Hoolekandja rolli või viibib ta hoopis virtuaal-arheoloogilisel ekspositsioonil kellegi tundmatu mälupiltides, mis samaaegselt mõjuvad kollektiivse mälestusena, kujutades universaalseid loodusvorme ja tekstuure. Teosega esitab kunstnik nägemuse täiesti uute tehislike keskkondade loomisest ning kaasaegsest maastikupildist, selle kogemisest ja tõlgendamise võimalustest.

Interaktiivne virtuaalne kunstiteos eeldab vaatajalt täieliku kogemuse saamiseks VR-prillide kandmist ning puldi kätte haaramist. Teoses on 3D-maailm, mida saab iseseisvalt kummituslikult ringi lennates avastada. Tegemist on vaba platvormiga, millel puudub lineaarne algus ja lõpp. Iga kogeja jätkab sealt kus eelmine pooleli jättis.

Kunstnik tänab: Kelli Gedvil, Kennet Lekko, Simon Dalzell, Ian-Simon Märjama.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Kristen Rästas

Kolmapäeval, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Uno Roosvalti juubelinäitus „Minu ateljee“. Näitus jääb avatuks 22. novembrini 2021.

Uno Roosvaltil täitus tänavu augustis 80. sünnipäev. Käeolev joonistuste näitus on üks viis seda teeloleku olulist verstaposti tähistada. Uno on tasane kulgeja, armastusega vaatab ta oma loomingu ainesele, olgu selleks siis põhjamaine loodus, rannamaastikud, igihaljad põõsastaimed või koerad-kassid, keda alati on Mari ja Uno Roosvalti kodus olnud.

Ateljee on kunstniku kodu. Ateljee on tema tööde sünnikodu. Ka siis kui pildid siit lahkuvad, säilib neis mälestus ateljeest, ruumist kunstniku peas, kus sündis mõte nende loomisest. Igatsus ateljee järgi on osa iga pildi võlust. Kunstnik vajab ateljeed – paika, kus on tema töövahendid, kust saab lahkuda ja kuhu tagasi tulla. Uno Roosvalti ateljee asub Maarjamäel, tema kodumaja teisel korrusel. Sinna viib kitsas trepp, seintel paljude eesti kunstiklassikute (Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Evald Okas) ja tema kaasaegsete (Marju Mutsu, Naima Neidre), aga ka kunstniku enda varased tööd.
Ateljee on vana, Uno Roosvalt on siin maalinud ja joonistanud kaua. Siin on kitsas, aga see tihedus ei ole ahistav. Kõik siinolijat ümbritsevad maalid ja joonistused on nagu avaused maailmadesse, kuhu sisenedes on taas ruumi ja avarust olla: rannamaastikud, vaated kaljudele ja kaljudelt, Islandil, Gotlandil, Ahvenamaal; kodused rannad kadakate, kivilahmakate, vanade paadivrakkide, kalavõrkude kuhilate, klaasist poidega. Isegi kui kunstnik kujutab mõnd olendit – inimest või looma –, on taustaks ikka mõni avatud vaade: pilk maastikule või aknast avanev vaade aeda. Roosvalti ateljees leiad end justkui keset paljude akendega ruumi.

Uuel, käesoleval aastal valminud, joonistuste seerial „Minu ateljee“, mis annab peakirja kogu väljapanekule, näeme vaateid kunstiku ateljeest. Siin on teda igapäevaselt ümbritsevad esemed, joonistused ja maalid. Uue seeriaga vaatab Roosvalt ajas tagasi, refereerib ja tsiteerib enese varasemat loomingut. Sarnast tsiteerivat võtet on ta kasutanud ka varem, kõige säravamana meenub aastal 2018 Draakoni galeriis eksponeeritud joonistuste seeria, kus kunstnik mängis omatahtsi Eduard Wiiralti graafilistelt lehtedelt tuttavate kujunditega.
Toonane soe huumor on seekordse seeria joonistustel asendunud pigem vaikse mõtlikusega. Lisaks ateljees seisvatele kunstiteostele näeme siin muudki. Ateljee on kunstniku päriskodu ja nii on Roosvalti silma ja joonistuspulga ette jäänud ka ristilöödu, tema kannatusloole ja rõõmusõnumile viitavad referentsid. Uno Roosvalti isa, vaimulik Albert Roosvalt teenis Uno lapsepõlves Kuusalu Laurentsiuse kiriku õpetajana. Kunsntiku ema, neiupõlvenimega Liidia Volmer, lõpetas omaaegse kunsttööstuskooli. See vaimne keskkond on kujundanud Uno inimeseks sirgumist ja kunsntikuks kasvamist kusagil väga algsel, olemuslikul tasandil.

Uno Roosvalti ateljee asub tema kodumaja ülemisel korrusel, seeria „Minu ateljee“ on ekponeeritud Hobusepea galerii põhikorrusel. Alumisele korrusele laskudes, mis võiks viidata alateadlikule ja varjatule, avaneb vaade naelakuhilatele. Joonistused seeriast „Naelterand“ on loodud 2012–2013. aastal. Naelad moodustavad siin loodusvorme, ikka neid samu Uno Roosvalti loomingule ainuomaseid horisondivaateid merele ja niitudele. Naelad läbistavad kogu maist olemist ja ümbrust, on need siis pärit krutifiksilt või ahjus tuhaks põlenud puunottidelt. Uno Roosvalti omailma osad on nad nii maise kui vaimse tasandi tähistajatena.

Sirja-Liisa Eelma

Näituse kuraator on Sirja-Liisa Eelma.
Kujundaja Kaarel Eelma.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 24. novembrist on Hobusepea galeriis avatud Kaisa Maasiku isiknäitus „Külm ja kuum“. Näitus jääb avatuks 13. detsembrini 2021.

Inglisekeelne ütlus Blow Hot and Cold (otsetõlkes „kuuma ja külma puhuma“) väljendab ambivalentsust, isiku kahe seisundi vahel pendeldamist. Näituse „Külm ja kuum” teostes käsitleb kunstnik emotsioonide (vaheldumise) kujutamist.

Keeleti kipuvad meeleolu edasiandvad väljendid vastuolulisi värvusi kaasama, näiteks on eesti keeles ütlus „vihast siniseks minema“ ning inglise keeles sama emotsiooni väljendamiseks „see red“ (tõlgituna „punast nägema“), samas muututakse mõlemas keeles kadedusest roheliseks. Ka uurimuslikult on kinnitust saadud, et inimnägu vahetab emotsioonist olenevalt alatoone (Benitez-Quiroz, F., Srinivasan, R., Martinez, A. M. (2018) Facial color is an efficient mechanism to visually transmit emotion. Proceedings of the National Academy of Sciences.). Tuju kõikudes aitab näonaha vereringe alateadlikult näidata, kuidas end tunneme, saades vastastikku õrnu signaale suhtluskaaslastelt.

Galeriis rullub lahti ajastatud vaatemäng värvivahetavate anumate näol, lisaks puudutatakse sarnase mustriga emotsiooniikoonide temaatikat, mille puhul valitud näoilmetele omistatakse kindlaid värve. Kineetiline tsükkel käivitub keeduspiraalide toimel, ärgitades vaatajat aega maha võtma ning vahelduvaid toone jälgima. Need pidevalt tujusid muutvad paiksed tegelased kuumenevad ja jahtuvad justkui tõstes pead.

Kolmapäeval, 15.01.2019 kell 18.00 avab Liina Siib Hobusepea galeriis näituse „Huldufólk / Varjatud rahvas”. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2020.

Hobusepea galerii kahel korrusel oleva installatsiooni „Huldufólk“ keskmes on fotodest kokkupandud tummtragikoomiks, tuletatud sõnadest tragikomöödia, tummfilm ja koomiks.

Tragikoomiksi talvine tegevuspaik asub ühe Reykjaviki ööpäevaringse toidupoe tagaukse ümbruses. Geograafial ei ole siin rohkem tähendust kui suuremad kalakastid, pikem öörežiim ning temperatuuride ja ilma kiire vaheldumine; piltidel aset leidvaid tegevusi ja neid saatvaid atribuute võiks leida mujaltki. Päevastes ja õhtustes stseenides näeb lahtise tagaukse ees üksi või mitmekesi suitsu tõmbavaid poetöötajaid, kes aeg-ajalt korrastavad oma kitsukesel territooriumil kõrguvaid kastivirnu. Kuu lõpus astuvad „lavale“ erinevaid puhastustöid tegevad Ida-Euroopa ja teised mittekohalikku päritolu inimesed. Nii nagu kauplus on avatud 24 tundi, ei rauge poetaguses maailmas prügikastide sisust huvituvate inimeste tegevus. Kõigi neil tegelastel tundub olema oma koht, et täita rolli kaupade vahetuses ja liikumises.

„Huldufolk“ tähendab islandi keeles „varjatud rahvast“ – üleloomulikke olevusi, kes näevad välja nagu inimesed ja käituvad sarnaselt inimestega, kuid toimetavad oma paralleelses maailmas. Nad võivad teha ennast inimestele nähtavaks. Inimesed võivad neid näha läbi värvilise klaasi.

Foto- ja filmimaterjal on kogutud 2018. aastal, mil kunstnik viibis residentuuris Steina ja Woody Vasulka arhiivis Islandi Rahvusgalerii juures.

Palju tänu: Vasulka Chamber Islandi Rahvusgalerii juures, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kristin Schewing, Ragnheidur Vignisdottir, Sandra Fritz, Terry Gunnell, Mark Fisher, Mánudjass, 10-11 toidukauplus Reykjavik, Reimo Võsa-Tangsoo, Corina Apostol, Rait Miltorp, Fred Reeds, Kaire Rannik, Maria Izabella Lehtsaar ja Liis-Marleen Verilaskja.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 06.02.2020 kell 18.00 avavad Kirke Kangro ja Sheri Wills Hobusepea galeriis näituse „Su hingamise pidulik manitsus”. Näitus jääb avatuks 23. veebruarini 2020.

Nüüd, nagu tollalgi, muutun ma kiviks
sinu juuresolekul, meri,
kuid ei usu enam, et väärin sinu
hingamise pidulikku manitsust

Eugenio Montale

Inimene vaatab merd ja tema materjal hakkab muutuma. Meri: vaadata midagi, mis ei ole
meie. Lahustuda, kokku variseda. Olla ääretu, mitmesugune ja sealsamas paigal. Selle vaate paneks ta seinale. Sädelus, aktseleratsionism. Minna tagasi, mikroosakestena. Teistsugune inimene, teistsugusest materjalist vaade.

Näitust saadab kujutlus iidsest, kestvast, sekkumatust eksistentsist. Stiihiast, mis võlub oma allumatusega. Pealkirjas kasutatud Eugene Montale luulerida tuletab meelde nostalgiat kontrollimatust loodusest. Ja inimese lootusest selle rüpes enesest eemalduda. Siin on idee vägevast, meid endasse hõlmavast ja meist puutumatust, mis suudab end ise puhastada. Luuletuse meri heidab endast välja „kasutu räbu“, inutili macerie. Tegelikult on meie jäljed igal pool. Tuleb mõõta rannakarbi südamelööke, et tõdeda oma räbu ootamatut võimu.

Installatiivsed teosed tegelevad vaateliste naudingute ja nende evolutsiooniga. Galerii-keskkonnast avaneb vaade, mida püüab kontrollida kunstnik. Või püüab ta näidata hoopis midagi kontrollimatut.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, TalTech’i Meresüsteemide lnstituut, AS Basseinikatted, Riisipere Puit, Keskkonnaagentuur, Rhode Island School of Design, Eesti Kunstiakadeemia, Kai Künnis-Beres, Ivan Kuprijanov, Toivo Lehtmets, Ain Kilk, Tatiana Kuznetsova, Anastasiia Kovtun-Kante, Tanel Tätte, Hans-Otto Ojaste, Maarja Kangro, Anna Magdaleena Kangro, Neeme Külm, Andrus Lauringson, Margit Säde, Madis Luik, Tarvo Varres.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 26. veebruaril 2020 kell 18.00 avavad Cloe Jancis ja Maris Karjatse oma esimese ühisnäituse „Vahepeal” Hobusepea galeriis. Näitus jääb avatuks 16. märtsini.

Käesoleva näituseprojektiga keskenduvad kunstnikud Maris Karjatse ja Cloe Jancis kehaga seotud objektidele ning avaliku ja intiimse ruumi vahel tekkivale dünaamikale ja pingele. Objektide ja materjalide aktiveerimise kaudu ning nende sisemiste ja välimiste omaduste omavahelist kommunikatsiooni tõlgendades loovad kunstnikud uute tähendustega artefakte. Kunstnike tööprotsess kaasab pidevat, kui mitte igavest saamist millekski, kuju ja vormi lõpmatut muutumist, tulemuse viibimist või isegi tagasipöördumist algusesse, selleks, et taas jätkata.

Maris Karjatse on avatava näituse teoste komplekti luues lähtunud ainususe ja paljususe printsiibist ning võtnud teoreetiliseks lähtepunktiks Gilles Deleuze’i idee objektide ja mõtete vaheliste piirangute kaotamisest, kuna mõlemad on üksteisest lahutamatud ja teineteiseta kaotaksid oma transformatiivse identiteedi. Foto-objektide seeria „Sub Rosa“ viitab protsessile, poolelijäämisele, objekti deterritorialiseerumisele, materjali vastupanule ja vormiloomele. Tekstuaalne teos „Tekkst” viitab tekstile kui tekile ja vastupidi ‒ kõik, mida tekk/tekst katab, on enim paljastatud ja haavatav. Nii tekk kui tekst koosnevad võnkuvast ainest (vibrant matter), milles peitub ühteaegu nii lämmatav oht kui ka pehmendav trööst.

Cloe Jancis keskendub kaheosalise teosega „Sobituv ihu” meigi- ja moetööstuses laialdaselt kasutusse võetud ihuvärvi objektidele, mille funktsioon on nahatooniga ühtida, keha juures soovitut rõhutada, kuid samas ka soovimatut varjata. Kunstnikku huvitab nähtus, kuidas objektid, mis peaksid kehaga ühte sulanduma ning nähtamatuks jääma, võimenduvad tehisliku kestana ning selle kaudu ka keha objektina allutavad. Teos „Sobituv ihu I” toob esile riideeseme kui materjali, mis ootab täitmist ja täitumist ‒ keha ja ihalevat pilku, selleks, et realiseeruda. Videoinsallatsioon „Sobituv ihu II” mängib läbi sobitamise protsessi läbi kordamise, millega tühistatakse ihaldatava vormini jõudmine.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kunstnikud tänavad: Tõnu ja Marie Karjatse, Kiki, Aksel Haagensen, Liina Siib, Marco Laimre, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo ja EKA fotoosakond, Madis Kaasik (EKA prototüüpimise labor), Tarmo Rämmi (Digifoto), Pille Kraas (UBS Repro), Veiko Illiste (Deviis), Carl-Robert Kagge, Martin Buschmann, Aadu ja Maara Lambot, Laura Cemin, Marge Monko, Kulla Laas, Kaupo Reisenbuk (Datel), OÜ Järsi, Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäevast, 20. maist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Manfred Dubovi õnnelikkuse võimalikkust käsitlev näitus „Rõõmustajad tumedas“. Näitus jääb avatuks 29. juunini.

Kas keset katastroofi on võimalik olla õnnelik? Õnn ja katastroof võivad aset leida nii isiklikul, kui ka globaalsel tasandil. Üheks õnne vormiks on kõige põhilisema pärast mitte muretsemine. Katastroofi saab defineerida kui suuremat probleemide hulka ja ressursi nappust sellega toimetulemiseks. Ka pandeemia välisel perioodil on näha, millised on meie põhivajadused. Seega võiks heaolu defineerida läbi turvalise keskonna ning vaimse ja füüsilise tervise olemasolu. Näituse teema võib esmapilgul tunduda surmtõsisena, kuid eksponeeritud maalid on oma olemuselt pigem musta huumori hõngulised ja sisekaemuslikud.

Maal „Rõõmustajad tumedas“ paigutab tegelased tumedasse ruumi, kus nad helendavad. „Tulija“ tegelaskuju on justkui põlenud ja teda ümbritsevad leekidele viitavad värvilaigud või valgussähvatused ning moonutatud ruum. „Laskuja/Tõusja“ naeratab, vaatamata põrgulikule ümbrusele, millest ta väljuda suudab, kuigi füüsiline keha on räsitud. Tema taevas on helge, päike pasitab ja väljavaade edasiseks on olemas isegi surmas. „Ma tulen mitmest kohast korraga“ viitab räsitud tegelastele, kes moodustavad ühtse rühma. Rasketes oludes tullakse kokku ja minnakse edasi. „Rändaja“ on udune kuju, kes otsib tühermaal pidepunkti, olles tõenäoliselt ise loodetav tugipunkt.

Manfred Dubov

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 1. juulist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Eesti Moekunstnike Ühenduse aastanäitus „Juurte juurest“. Näitus jääb avatuks 3. augustini.

Näitusel „Juurte juurest“ kohtub endisaegne rõivakultuur tänapäevase moedisainiga. Uudsete töövõtete ja moodsate lahenduste kaudu väljendavad moekunstnikud lugupidamist oma päritolu, eelnevate põlvkondade iluideaalide ja meid ühendava järjepidevuse vastu.

Loomeprotsessi aluseks on kunstnikke enim mõjutanud lähisugulase rõivas või tarbeese, millest on inspireeritud tänapäevane teos. Lähtekohaks on lapsepõlves kunstnikele mõju avaldanud inimeste tegevus, rituaalid ja riietus – mis meid ühendab või eristab neist mälestuste kandjast? Armsaks saanud vanu fotosid, kirju, tarbeesemeid, mis on autoritel südame põksuma pannud, pakuvad näitusel osalejad vaatamiseks ka publikule. Nii on vaatajalgi võimalus testida nö oma geenikoodi tugevust ja juurelda juurtest sirgumise paratamatuse üle. Rõivamudelite juures saab tutvuda seletava kirjelduse ning autori ja teda inspireerinud lähisugulase portreega.

Näitusel osalevad: Ainikki Eiskop, Anu Hint, Anu Ling, Anne Metsis, Astri Müül, Diana Denissova, Eve Tiidolepp, Ilona Tamm, Joan Hint, Kai Saar, Katre Arula, Kärt Karjatse, Küllike Tuvikene, Külli Kerttu Siplane, Liivika Põvat-Straus, Merle Lõhmus, Piret Kuresaar, Thea Pilvet Martinson, Tiia Orgna.

Näituse korraldaja: Eesti Moekunstnike Ühendus
Näituse kujundus: Anu Hint
Näituse toetajad: Eesti Kunstnike Liit
Trükised: MinuPrint

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 5. augustil 2020 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Lylian Meisteri isiknäitus „Aarete saar”. Näitus jääb avatuks 31. augustini 2020.

Lylian Meister: „Aarete saar on näitus rahutusest, igatsusest, otsingutest, teekonnast ja kohati mõttetutest ihadest. Eklektiline ja värviline, õhutunde pealt kokku pandud.
Tegin seda näitust nagu harrastusantropoloog, kes uurib iseennast. Tõstsin lihtsalt maalid magamistubade seintelt ja muud argised esemed kuuks ajaks galeriisse. Mõtlesin isiklikust Odüsseiast ja Penelopeiast. Tikkisin ja liimisin roose, mille all saladusi jagada ja joonistasin laenatud pliiatsitega gloobusele uue mandri. Tegin, mida tahtsin.

Merele läksin Muhus,
sauna Sõrve sepa juures,
Keralas kangaid kudusin.

Hõljusin Ürgnaisena vee peal. Minu ümber oli soolane meri ja vere asemel voolas soontes suhkur. Nutsin ja suhkrukristallid vajusid pärlitena põhja. Elumerehäda missugune! Suuremõisa lossi mereröövlid viskasid mulle päästerõnga, andsid varakambri võtmed, käisid öösiti luupainamas. Nende lossil on topeltlaed ja kogu see saar ei olegi päris. Hiiumaa on manner, kord sajandis kerkib see täiskuuööl veest. Minu sünnipäeval. Kingitakse, palju kanda jõuan, aga midagi ei ole minu… isegi mu armuke ei kuulu mulle… Elan topeltstandarditega topeltelu.

Medusa maod sünnivad mandril ümber mu suurt varandust valvates. Millal sünnib teise inimese looming ümber ja saab minu omaks? Kas piisab, kui tikin ristpistes kassile kolmanda silma ja kirjan kõikjale oma nimetähti?
Olen suhkruvereline röövel. Tahan võtta ja võita! Igal õhtul mängin iseenda võidu nimel maha. Millal saab inimene teise omaks? „Sa ei hoia mängusõpru,” ütleb mu armuke. Ta pole veel otsustanud, mille vastu mind vahetada.
Iidlased ostavad mu ära. Nemad teavad kõiki tuuli ja neil on igas sadamas paat…Tuul pöörab, mul on merekaardid, isa kompass ja vanaisa uur. Aarete otsimine on ju ainult ettekääne, tahan teekonda, mis mind tabaks ja rabaks. Saan enda saja aasta pärast tagasi, kui kingituse kaldale kanda jõuan. Näkimadalatel hakkavad inimese aastad tagurpidi kerima.

„Ankruketi lõpp on laulu algus…”, ütleb luuletaja Ilmar Laaban.

Kaasa teevad Katarina Meister (maalid), sõrulane Isa Imanta (Imanta Lember) pm (metallehistööd), Kristel Kaerma (detailid ja heegeldatud madu), Aet Randorg (lapitekk) ja mitmed tundmatud autorid.

Tänan hiidlast Tarmo Rajangut, kes lubas mul tuulata aardeid täis kuurides. Tänan sõrulast Kaido Lemberit ja tema kaasat Velda Lainoja, kes laenasid Isa Imanta loomingulist pärandit. Tänan Mall Tambergi, kes teostas suure osa õmblustöid. Tänan Vasudevani ja Tasara kunstikeskust Indias, kus värviti lõimed ja kooti valmis minu disainitud puuvillakangad. Tänan Mika Oravat, kes andis kasutada oma vallasvara. Tänan Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa Loss MTÜ-d igakülgse toetuse eest. Tänan Kristel Kaermat, Einar Keskpaika ja Volli Lainoja abi ja inspiratsiooni eest.“

Lylian Meister (1966) on lõpetanud 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Pärast seda õppis ta lühikest aega Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu. 2009. aastal lõpetas Räpina Aianduskooli maastikuehitajana ja 2020. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandusteaduse magistrina aianduses. Meister on töötanud ettevõttes ARS disainerina, Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, ajakirjade Deko, Kodukolle ja 101 Ideed toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Londonis. Ta on koostanud ka mitmeid aia-, maastiku- ja sisekujundusprojekte. Lisaks on ta töötanud ja ennast täiendanud Indias Tasara kudumiskeskuses, Stockholmi kunstnike kollektiivateljees ja Loviisa külalisateljees.
Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 2. septembril 2020 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Ulvi Haagenseni isiknäitus „Thea Koristaja majamuuseum”. Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2020.

„Tere tulemast!“, ütleb Thea Koristaja, avades meile ukse näitusele, millega autor vaatleb kunsti ja igapäevaelu vahelisi seoseid. Thea Koristaja on väljamõeldud tegelane, kunstnik ja koristaja, ning see siin on tema majamuuseum. Koostöös kahe teise väljamõeldud kunstnikuga – Olive Puuvilla ja Loome Uurijaga – töötab Thea Koristaja koos Ulvi Haagenseniga, kes on päriselt olemas. Nende ühine eesmärk on uurida, kuidas kunst ja elu võivad omavahel kohtuda, lõikuda, kattuda ja mõnikord ka põrkuda.

Kasutatud on galerii mõlemat korrust kahe erineva konteksti esitamiseks – üks neist on näitusepind ja teine on kunstniku ateljee. Ülemine korrus on puhas ja korras, sarnaselt kodu esiku või elutoaga – me ju soovime oma külalistele jätta head muljet. Siiski, igapäevaelu reaalsus võib tegelikkuses aset leida hoopis mujal – köögis, pesumajas, teleka ees – hetkedel, kui külalisi pole. Alumisel korrusel on lohakas, asju täistopitud töötuba. See on koht, kus Haagensen ja tema kujuteldav meeskond avastavad ootamatuid leide, nihutades tuttavaid asju uuele territooriumile. Sinakasroheline kasutatud Värska mineraalveepudel, uus ja taaskasutatud puit, tükk roostetanud terast, erivärviline villane ja puuvillane lõng – kõik need on valmis omistama uusi identiteete või potentsiaale, millest neil varem aimugi polnud. Kas siin ateljees tekib võimalus näha kõige põnevamat osa, tegemise maagiat, hetke, mil asi ilmub iseendana? Või on see siiski midagi, mis sünnib vaid kunstniku enda peas ja mida ei saagi jagada?

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 24. septembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Angela Soopi isiknäitus „Sõda ja Rahu I”. Näitus jääb avatuks 12. oktoobrini 2020.

„Sõda ei ole, aga iga päev haavab keegi mu südant.“
Madis Kõiv

Angela Soop: „Näitus on esimene neljaosalisest tsüklist, mis tekib ja muutub vastavalt ümbritsevale ja sisemisele olukorrale. See, mis tähendusi kannavad sõnad „sõda“ ja „rahu“, on tõlgendamise küsimus ning oleneb kontekstist. Näitust ette valmistades ei osanud ma näha seda, mis praegu toimub. Mõisted on muutunud reljeefsemaks, aga samas on justkui valgust vähemaks keeratud. Piirid hägustuvad, mahud kattuvad ja teisenevad. Näitus põhineb seisundi tabamisel ja erinevate mõjutajate vaatlemisel.
Ühe puhul on valdav olek ja teise puhul tegevus.
Tugevad kontrastid ja pehmed valgused, teravad nurgad ja ümarad peegeldused, suured sõnad või vaikus – kokkupuude tekib igal juhul. Liikudes eneses ja lahendades konfliktipiirkondi, on võimalik võita samm-sammult maad juurde selleks, et ellu jääda.
Näitus ei ole seisukohavõtt, see on võimalus olemiseks.“

Kunstnik tänab: Hans-Otto Ojaste, Maiu Mooses, ARS Kunstilinnak, Vaba Lava, Eesti Kultuurkapital, Siim Soop, Lea Tammik, Ra Sun.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 14. oktoobrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud August Saia isiknäitus „Värvi lugu”. Näitus jääb avatuks 2. novembrini 2020.

Kunagi ammu, ühel kaugel planeedil, elasid kord jääkamakad. Ühel palaval päikeselisel päeval hakkasid jääkamakad pragunema ja sulama. Viis jääkamakat nägid muutustes võimalust seikluseks. Nad eraldusid teistest jäämeres elavatest kamakatest ja suundusid kolme mere ja kalda taha õnne otsima.

Poolel teel aga hakkasid jääkamakad pragunema. Üks neist ehmus ja pöördus tagasi. Neli kamakat läksid kartmatult edasi ja sulasid ära. Aga selgus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Nad muutusid osaks merest ja see andis neile uued võimed. Nad asusid uurima mere avarusi, sukeldudes mere põhja ja vahutades lainetena mere kaldail. Kõik see aga väsitas neid ja nad jäid päikese kätte rahulikult tukkuma.

Ärgates avastasid nad ehmudes, et hõljuvad õhus ja on auruna tõusmas mere kohale. Üks jääkamakatest ei julgenud õhku tõusta ja jäi merre. Kolm kamakat tõusid taevasse ja muutusid pilveks. Selgus, et pilv olla ei olegi üldse nii hirmus. Tuul lennutas neid siia ja sinna. Nad lendasid üle mägede, kõrbe ja metsade.

Aga enne veel kui nad said pilveks olemisest ära väsida, kostus lajatav mürin. Pilv hakkas värisema ja muutus aina tihedamaks. Välgatas pikne. Pilve sisse peitunud kamakad ehmusid ja lõid veel kiiremini võbisema. Üks jääkamakatest ei julgenud pilvest lahti lasta ja pigistas pilve nii, et kaks kamakat muutusid vihmaks ja sadasid meeletul kiirusel taevast alla. Neile järgnes kajana mürina orkester ja välkude valgus. Nad langesid peadpööritaval kiirusel kuni põrkasid kokku millegi suure ja tundmatuga. Kõik ümberringi täitus vaikuse ja pimedusega.

Samal ajal aga olukord jäämerel aina kuumenes, sest maha jäänud jääkamakad olid omavahel tülli läinud. Mõned neist otsisid hädade põhjusi mööda lendavates kajakates ja kolme maa ja mere tagant nendeni jõudvates lainetes. Nad hirmutasid pahatahtlikult teisi kajakate parvede ja tsunamidega. Kuigi kajakad tulevad meelsamini sinna, kus on prügimäed. Ja tsunamid ei teki iseenesest, vaid tänu maavärinatele sügaval merepõhjas. Nii sügaval, et ükski jääkamakas ei raatsi sinna pilkugi heita, sest paigal istumisest ja oma pragude varjamisest on neil kõik kohad juba ammu vett täis.

Kui pilvest maha sadanud jääkamakad toibusid, avastasid nad end puude vahel maapinna kohal hõljumas. Nad olid muutunud uduks. Üks jääkamakatest ei tahtnud udu olla ja aurustus tagasi pilveks. Viimasena alles jäänud kamakas hõljus uduna hämaras metsas. Kallistas puutüvesid ja niisutas sammalt kuni sattus päikeselisele lagendikule ja kukkus piiskadena maa peale. Maa neelas piiskadeks muutunud kamaka alla, tema pimedas põues valitses vaikus ja rahu.

Kamakas vajus aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale vaikuse sisse. Äkki hakkas maa kamaka ümber värisema. Kiire vool haaras temast kinni ja tiris endaga kaasa. Teda ümbritses vulisev ja kurdistav heli. Vool keerutas ja väänas kamakat, tõugates teda üles ja alla, paremale ja vasakule, paisates ta pilkasest pimedusest silmipimestavasse valgusesse. Nüüd oli ta maapinnale jõudnud raevutsev jõgi. Voolanud vahutades tükk aega, muutus jõe vool aeglasemaks ‒ ta oli jõudnud mere suudmesse.

Meres märkas ta maha jäänud jääkamakat, aga kamakas ei tundnud teda ära. Siis nägi ta taevas hõljumas pilvena maha jäänud jääkamakat ja ennast pilveks pidavat udu, kes koos hoidsid ikka veel kõvasti kinni ja pigistasid pilvest pisaraid välja. Ka nemad ei teinud temast välja. Ta mõistis, et ka jäämerre maha jäänud jääkamakad ei tunne teda enam ära. Nad ei tea, et nad kõik on nii meri kui pilved, vihm ja udu, jõed ja järved ning muinasjutu tegelased muidugi ka.

Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas – elab oma jutu sees! Kui soovid jätkata seiklust, vali: „MINNA NÄITUSELE!“. „Värvi lugu“ on näitus värvist, mis ei püsi paigal. Otsides maalile, mis mahub iseenda sisse, uusi eneseväljenduse võimalusi, muudab värv vormi ja kompab oma võimete piire. Muinasjutt lõppeb ja seiklus jätkub.

August Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 4. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Art Allmägi ja Keiu Virro näitus „Ei näinud ta unes midagi erilist”. Näitus kestab 23. novembrini 2020.

Selle aasta alguses tegi Art Allmägi oma tööde seas inventuuri. Erinevad näitused on tähendanud palju skulptuure ja installatsioone, millel erinevalt linnaruumiskulptorite töödest suurt muud funktsiooni ei ole. Nende hulgas olid 2012. aasta Hobusepea galerii näitusel „Nägin täna öösel unes…“ eksponeeritud skulptuurid. Need kujud pidanuks lattu jääma. Mitte hiirte näritud aukude ja lömmis voodite pärast. Unenäod, millest Art tööde juures kirjutas, olid, kuidas seda öeldagi, vastuolulise sisuga(?).

Aga kui juba tekib mõte, et midagi ei peaks, on Arti nägemus kunstnikuna üldiselt üks: järelikult peab. Kui keegi ütleb, et püssidega mehed peaksid kunstis olema ajalugu, vorbib Art Allmägi neid kuus tükki („Paint it Black”) ja näitab mitmel korral.

Näitusega „Nägin täna öösel unes…“ kaasnesid jaburad kirjeldused unenägudest, kus Arti juurde astuvad erinevad mehed seksuaalsete ettepanekutega. Paraku on need tekstid tagantjärele hakanud meenutama hirmu homoseksuaalsuse ees, millest valitsuse liikmed tänasel päeval tõsimeeli räägivad. Tundus, et ehk on aeg need üle vaadata. Kuidas teha seda nii, et tekstid ei oleks (enam) osaks negatiivset suhtumist taastootvast teksti-massiivist? Aga kui Art võtaks oma unenäod täies siiruses ümber kirjutada, siis kas need nii ka vaatajale mõjuks? Asjad ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima. Klassika.

Nii võttis Art Allmägi telefoni ja helistas inimesele, kes tundus usutavuse skaala selles otsas paiknevat, mis nii on kui näib olevat vastand sellele, millest rääkisid tema algsed tekstid. Ajakirjanikud („sotsiaalsed suunamudijad“, täheldas Art oma peas) mõtlevad ja kirjutavad neil teemadel. Umbes midagi sellist ta ütleski, kui helistas Keiu Virrole, et paluda tal oma tekstid ümber kirjutada. Mõju osas skeptiline, Arti mõtete osas optimistlik, hiirtest näritud skulptuure veel nägemata, ütles Keiu „jah“.

Täname: Anette Parksepp, Mari-Liis Vind, Alo Allmägi, Taivo Timmusk, Kristi Kongi, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 25. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Britta Benno isiknäitus „Ruinenlust Lasnamäel”. Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2020.

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstiku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.